Porto :)

Nädalavahetuseks otsisime võimalust sõita Lissabonist välja. Mõeldud tehtud ning reede õhtul ruttasime koos Norra tüdruku Anne-Mariga Lissabon-Porto rongile. Sõidu pikkuseks on umbes 3 tundi. Rong on mugav ja kiire (asulast väljaspool sõidab 220 km/h). Igavuse peletamiseks saad vaadata televiisorit, seda isegi turistiklassis. Ainukeseks miinuseks võrreldes Eesti rongidega on see, et rongis puudub WiFi, kuid kuna me olime kahekesi siis ei olnud igavuse kartuseks põhjust. Seda meil ei tulnud kogu tee ka kordagi tunda. Nimelt istusid meie vastu üks umbes 50.ndates meesterahvas Pedro ja tema sõbra poeg, kes olid samuti teel Portosse. Nii kui rong liikuma hakkas alustas Pedro meiega vestlust, esmalt uurides taustainfot meie kohta ning seejärel terve tee rääkides, kui ilus on Porto ja kuhu me peaksime sööma minema, mida sööma, milliseid kohti külastama jne. Ta oli väga sõbralik ja head inglise keelt kõnelev meesterahvas, kes omas majandusharidust, kuid öösiti käis kitarri mängimas.
Reisi lõppedes oli Anne-Mari märkmik täis jooniseid ja abistavaid märksõnu, mis pidid meil aitama nädalavahetuse Portos vahvalt mööda saata.  

Saabusime Portosse õhtul kell 21:00. Meid ootas rongijaamas keelekursuselt saadud rootslasest sõbranna Ulrika, kelle juurde seadsime ennast järgnevateks öödeks sisse. Öine vaade tema korteri ukselt, mis ühtlasi oli ka rõdu oli meeliülendav. Linnasära mõlemal pool jõekallast ja jõel tuledes paadid... lihtsalt imeilus. Õhtul veel kiire pilk öisele linnale, klaasike punast veini ja mõnus tüdrukuteseltskond oli heaks punktiks reedele ja lubas vahvat nädalavahetust.

Olime kokku leppinud, et alustame enda hommikut laupäeval küllaltki vara. Mõeldud tehtud! Jalutasime kõigepealt niisama ringi - Porto on samuti künklik linn, ühest mäest üles, teisest alla, nagu Lissabon. Jälle saab kõvasti jalgadele trenni tehtud. Meie jalutuskäik viis mööda surnuaiast, mis oli niivõrd erinev põhja-euroopa kultuuriruumis olevatest, et me lihtsalt pidime sinna sisse astuma. Hauad olid peamiselt kaetud kividega, mida kaunistasid kujud või mälestustahvlid. Madalate kivihauaplatised vahel olid väiksemad ja suuremad kivist majad, uhkete tornidega ja nikerdustega. Paljudel sellistest majadest olid klaasuksed, mis lubas sisse piiluda. Vaatepilt oli mõneti üllatav ja masendav, kuna seal oli näha riiulitele paigutatud kirstud. Tegemist oli perekondade pühapaikadega. Igas majas oli mitmeid kirste. Sees olid pildid ja mälestustahvlid inimeste nimede ja daatumitega. Paljud nendest olid surnud juba 19. sajandil või 20. sajandi alguses. 

Mind paneb imestama ja samas ka huvituma, kuidas näiteks kirstud nii kaua säilivad või kas surnuid siis vahepeal „maetakse ümber“? Kui ma leian mõne kohaliku, kes oskab sellest lähemalt rääkida, siis kindlasti uurin. Surnuaiad on alati väga suured kultuuride erinevuse peegeldajad, mistõttu nendes käimine on huvitav aga samas ka kummaline. 

Edasi liikusime palju meeldivama kultuuri nautimise osa juurde. Nendeks olid portveinid. Porto vastaskaldal asub linn nimega Villa Nova de Gaia ja sealt võib leida palju erinevaid portveinikeldreid ning degusteerimiseks mõeldud kohti. Turistina linnas tuleb ära proovida ka turistidele mõeldud atraktsioonid. Mäekünkalt alla jõeäärde saab sõita köisraudteega. Sõit kestab umbes 5 min aga annab mõnusa ülevaate jõe mõlemale kaldale. Kaldaäär ise on aga maaliliselt ääristatud värviliste majade ja paatidega. Mõlemaid kaldaid ühendavad arvukad sillad, mida saab ületada nii jalgsi kui mootorsõidukitega.

Portveini vabrikuid on seal mitmeid, kuna meil kuhugi kiiret ei olnud siis otsustasime jalutada ja enamused nendest läbi käia. Osades kohtades antakse magusat portveini tasuta mõnes kohas peab maksma degusteerimistasu, mis jääb vahemikku 1-3 EUR. Proovisime väga erinevaid maitseid ja aastakäike. Maitselt olid nad väga head, kuid pärast mitmete veinide degusteerimist hakkas kogu magusus vastu lõpuks. See aga ei tähenda, et sinna uuesti minna ei võiks/tahaks. Lisaks sattusime ühte veinikeldrisse just õigel ajal, kuna seal oli algamas inglise keelne ekskursioon. Särav portugallanna juhtis meid läbi pikkade veinivaatidega ääristatud koridoride ja rääkis särtsakalt, kuidas korjatakse viinamarju, millised on erinevate portveinide valmistamise protsessid ja muud huvitavat. Lõppes see kõik ühe degusteerimise ringiga.

Õhtusöögiks sedasime sammud rongis tutvutud Pedro sõbra restorani poole. Pedro andis meile kaasa omaniku nime, keda küsida ning millist rooga tellida. Kahjuks soovitatud rooga sellel päeval menüüs ei olnud ja tuli asuda portugali keelsest menüüst midagi muud otsima. Leidsime kiirelt üles kalad. Ulrika ja Anne-Mari võtsid lõhe, kindel valik. Ma mõtlesin, et proovin pigem mingit muud kala. Ning otsustasin tellida turska (inglise k. codfish), vähemalt oma arust ma arvasin, et tellin seda. Kuid nemad mingi ime kombel said aru, et ma tahan seepiat (portugali k. chocos). Kõige pealt toodi teistele lõhed, need nägid päris head välja. Viimasena toodi minu toit. Ma olin selle üle ikka väga üllatunud, sest sellel olid „jalad“ (ei ole kõige parem pilt aga ehk näete midagi)

ja see ei näinud üldse hea söögi moodi välja. Siiski olin ma valmis toidule andma võimaluse mind üllatada ehk on ainult välimus petlik, kuid maitse siiski ei olnud kõige parem. Õnneks tuli kelner, kui päästeingel minu käest küsima, kuidas maitseb? Ma olin aus ja ütlesin, et ei maitse, mille peale toodi mullegi lõhe. Lõpp hea, kõik hea J

Viimane päev Portos algas Ulrika valmistatud hommikuste pannkookidega. Neid proovisin seekord erinevat moodi. Norralaste lemmik: Pannkook suhkru ja sidruniga. Rootslaste lemmik: Pannkook (pohla)moosiga (IKEA kaup) ja Lõuna-Aafrikast pärit retsept: Pannkook või suhkru ning kaneeliga. Viimane variant oli täitsa hea, kuid siiski eelistan ma pannkooki Eesti moosiga J