Porto :)

Nädalavahetuseks otsisime võimalust sõita Lissabonist välja. Mõeldud tehtud ning reede õhtul ruttasime koos Norra tüdruku Anne-Mariga Lissabon-Porto rongile. Sõidu pikkuseks on umbes 3 tundi. Rong on mugav ja kiire (asulast väljaspool sõidab 220 km/h). Igavuse peletamiseks saad vaadata televiisorit, seda isegi turistiklassis. Ainukeseks miinuseks võrreldes Eesti rongidega on see, et rongis puudub WiFi, kuid kuna me olime kahekesi siis ei olnud igavuse kartuseks põhjust. Seda meil ei tulnud kogu tee ka kordagi tunda. Nimelt istusid meie vastu üks umbes 50.ndates meesterahvas Pedro ja tema sõbra poeg, kes olid samuti teel Portosse. Nii kui rong liikuma hakkas alustas Pedro meiega vestlust, esmalt uurides taustainfot meie kohta ning seejärel terve tee rääkides, kui ilus on Porto ja kuhu me peaksime sööma minema, mida sööma, milliseid kohti külastama jne. Ta oli väga sõbralik ja head inglise keelt kõnelev meesterahvas, kes omas majandusharidust, kuid öösiti käis kitarri mängimas.
Reisi lõppedes oli Anne-Mari märkmik täis jooniseid ja abistavaid märksõnu, mis pidid meil aitama nädalavahetuse Portos vahvalt mööda saata.  

Saabusime Portosse õhtul kell 21:00. Meid ootas rongijaamas keelekursuselt saadud rootslasest sõbranna Ulrika, kelle juurde seadsime ennast järgnevateks öödeks sisse. Öine vaade tema korteri ukselt, mis ühtlasi oli ka rõdu oli meeliülendav. Linnasära mõlemal pool jõekallast ja jõel tuledes paadid... lihtsalt imeilus. Õhtul veel kiire pilk öisele linnale, klaasike punast veini ja mõnus tüdrukuteseltskond oli heaks punktiks reedele ja lubas vahvat nädalavahetust.

Olime kokku leppinud, et alustame enda hommikut laupäeval küllaltki vara. Mõeldud tehtud! Jalutasime kõigepealt niisama ringi - Porto on samuti künklik linn, ühest mäest üles, teisest alla, nagu Lissabon. Jälle saab kõvasti jalgadele trenni tehtud. Meie jalutuskäik viis mööda surnuaiast, mis oli niivõrd erinev põhja-euroopa kultuuriruumis olevatest, et me lihtsalt pidime sinna sisse astuma. Hauad olid peamiselt kaetud kividega, mida kaunistasid kujud või mälestustahvlid. Madalate kivihauaplatised vahel olid väiksemad ja suuremad kivist majad, uhkete tornidega ja nikerdustega. Paljudel sellistest majadest olid klaasuksed, mis lubas sisse piiluda. Vaatepilt oli mõneti üllatav ja masendav, kuna seal oli näha riiulitele paigutatud kirstud. Tegemist oli perekondade pühapaikadega. Igas majas oli mitmeid kirste. Sees olid pildid ja mälestustahvlid inimeste nimede ja daatumitega. Paljud nendest olid surnud juba 19. sajandil või 20. sajandi alguses. 

Mind paneb imestama ja samas ka huvituma, kuidas näiteks kirstud nii kaua säilivad või kas surnuid siis vahepeal „maetakse ümber“? Kui ma leian mõne kohaliku, kes oskab sellest lähemalt rääkida, siis kindlasti uurin. Surnuaiad on alati väga suured kultuuride erinevuse peegeldajad, mistõttu nendes käimine on huvitav aga samas ka kummaline. 

Edasi liikusime palju meeldivama kultuuri nautimise osa juurde. Nendeks olid portveinid. Porto vastaskaldal asub linn nimega Villa Nova de Gaia ja sealt võib leida palju erinevaid portveinikeldreid ning degusteerimiseks mõeldud kohti. Turistina linnas tuleb ära proovida ka turistidele mõeldud atraktsioonid. Mäekünkalt alla jõeäärde saab sõita köisraudteega. Sõit kestab umbes 5 min aga annab mõnusa ülevaate jõe mõlemale kaldale. Kaldaäär ise on aga maaliliselt ääristatud värviliste majade ja paatidega. Mõlemaid kaldaid ühendavad arvukad sillad, mida saab ületada nii jalgsi kui mootorsõidukitega.

Portveini vabrikuid on seal mitmeid, kuna meil kuhugi kiiret ei olnud siis otsustasime jalutada ja enamused nendest läbi käia. Osades kohtades antakse magusat portveini tasuta mõnes kohas peab maksma degusteerimistasu, mis jääb vahemikku 1-3 EUR. Proovisime väga erinevaid maitseid ja aastakäike. Maitselt olid nad väga head, kuid pärast mitmete veinide degusteerimist hakkas kogu magusus vastu lõpuks. See aga ei tähenda, et sinna uuesti minna ei võiks/tahaks. Lisaks sattusime ühte veinikeldrisse just õigel ajal, kuna seal oli algamas inglise keelne ekskursioon. Särav portugallanna juhtis meid läbi pikkade veinivaatidega ääristatud koridoride ja rääkis särtsakalt, kuidas korjatakse viinamarju, millised on erinevate portveinide valmistamise protsessid ja muud huvitavat. Lõppes see kõik ühe degusteerimise ringiga.

Õhtusöögiks sedasime sammud rongis tutvutud Pedro sõbra restorani poole. Pedro andis meile kaasa omaniku nime, keda küsida ning millist rooga tellida. Kahjuks soovitatud rooga sellel päeval menüüs ei olnud ja tuli asuda portugali keelsest menüüst midagi muud otsima. Leidsime kiirelt üles kalad. Ulrika ja Anne-Mari võtsid lõhe, kindel valik. Ma mõtlesin, et proovin pigem mingit muud kala. Ning otsustasin tellida turska (inglise k. codfish), vähemalt oma arust ma arvasin, et tellin seda. Kuid nemad mingi ime kombel said aru, et ma tahan seepiat (portugali k. chocos). Kõige pealt toodi teistele lõhed, need nägid päris head välja. Viimasena toodi minu toit. Ma olin selle üle ikka väga üllatunud, sest sellel olid „jalad“ (ei ole kõige parem pilt aga ehk näete midagi)

ja see ei näinud üldse hea söögi moodi välja. Siiski olin ma valmis toidule andma võimaluse mind üllatada ehk on ainult välimus petlik, kuid maitse siiski ei olnud kõige parem. Õnneks tuli kelner, kui päästeingel minu käest küsima, kuidas maitseb? Ma olin aus ja ütlesin, et ei maitse, mille peale toodi mullegi lõhe. Lõpp hea, kõik hea J

Viimane päev Portos algas Ulrika valmistatud hommikuste pannkookidega. Neid proovisin seekord erinevat moodi. Norralaste lemmik: Pannkook suhkru ja sidruniga. Rootslaste lemmik: Pannkook (pohla)moosiga (IKEA kaup) ja Lõuna-Aafrikast pärit retsept: Pannkook või suhkru ning kaneeliga. Viimane variant oli täitsa hea, kuid siiski eelistan ma pannkooki Eesti moosiga J

Mehed ja Vana Tallinn

Pärast minu sõnavõttu Portugali naiste kohta tuli mitmetelt tagasiside, et miks ma meestest ei räägi? Mehed on siin.. lühikesed. Tuleb tunnistada, et nad on ilusad, tõmmud ja tumedasilmsed ning oskavad enda eest hoolitseda ja mis veel parem neid on väga ilus vaadata tantsimas. Millised imelised puusaliigutused J Kuid kuna minu jaoks mehe tõmbenumber on pikkus siis ei ole veel selliseid wow efektiga mehi näinud. Teine põhjus võibolla on ka selles, et mul puudub vajadus meest otsida, nii et kõik vallalised sõbrannad, kes te külla tulete, ootan arvamust meeste kohta J

Minuga täiesti vastupidisel arvamusel on aga üks türgist pärit tüdruk, kellega ma olen viimasel ajal rohkem suhelnud. Tema arust ilusaid tüdrukuid siin ei leidu aga mehed lajatavad tema nunnumeetri kohe põhja. Kultuuride erinevus? Võibolla tõesti, sest türgis on enamus naisi samuti tõmmud ning ehk seepärast meeldivad neile pigem heledapäised inimesed, kes tunduvad eksootilisemad.

Lissabonis võib näha palju kunstnike, kes oma töid müüvad. Minu korteri üürileandja, eestist pärit naisterahvas Anne, kes on viimased kuus aastat portugalis elanud, tegeleb samuti Lissaboni vaadete maalimise ja nende müümisega. Tema kõrval konkurendina on aga ukrainast pärit vanemapoolne meesterahvas, kellega saime vene keeles kiiresti jutu peale. Esimese minuti jooksul selgus, et tema arust on maailma parimaid jooke Vana Tallinn J Järgmise minutiga oli meil tehtud juba kokkulepe, et mina muretsen talle Vana Tallinna ja tema annab mulle vastutasuks ühe maali. Tema teosed on tõeliselt ilusad, nii et tõotab tulla hea diil, kui ma selle Vana Tallinna kuidagi nüüd saaksin J

Esimene koolipäev :) ja natuke lisaks..

Eelmise nädala neljapäeval ja reedel tutvusin lõpuks oma siinse ülikooliga :)  Kooli nimi on ISCTE - Instituto Universitario de Lisboa. Kuna üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna siis kooli tutvustava video leiate siit: http://www.youtube.com/watch?v=sY_Rz6WhIGA . Mitmete eelmiste semestrite tudengite kohta on tehtud videoklipid MTV poolt ja neid on näidatud üle maailma, kas see semester ka midagi sellist tehakse. Eks me näe!
Põhilise välisõpilaste massi moodustavad sakslased ja poolakad. Nad hoiavad pigem enda rahvusest inimestega ühte gruppi. Huvitav soov on inimestel välisriigis õppides läbi käia oma riigist pärit õpilastega. Veri on paksem kui vesi või mis?
Väljast näeb ülikooli hoone välja nagu sellel ei olekski aknaid aga need on oskuslikult ära peidetud. Fotod selle kohta ilmuvad hiljem.
Olles harjunud juba siinse aeglase tempoga tundus uskumatu, kui kiiresti selles koolis asju aetakse :) Esimesel päeval mainiti kohe ära tõsiasi, et portugallased kipuvad hilinema aga see ei tähenda, et meie seda teha tohime ja koolis üldiselt käivad tunnid ikka kella järgi, mitte libiseva graafiku alusel. Seda oli hea kuulda! Kuigi pean tunnistama, et jäin ise täna esimesse tundi natuke hiljaks. Paha, paha aga no mis teha, eks te peate jaanuaris harjuma, et ma hakkan olema viimane, kes kohtumistele ilmub :D :D
Täna siis algasid lõpuks esimesed tunnid, ma olin väga põnevil ja ilmselt võib öelda, et ka ootusärevuses. Tahe lõpuks ometi midagi asjalikku õppida andis endast märku igas minu mõttes. Esimene tund- International Marketing. Õppejõud esmasel pilgul tundus igal juhul pädev ning teda oli lihtne jälgida ja mõnus kuulata. Lisaks nägi ta kompu välja ka! ;) Teist tundi andis, mitte enam nii ilusa väljanägemisega meesterahvas ja tund ise kestis ainult pool tundi. Ainest saime teada niipalju, et läbi Skype (tublid on need eestlased ikka!) hakkame tegema erinevaid grupitöid ja projekte koostöös ülikoolidega Brasiiliast ja USAst. Igal juhul on mida oodata!
Ahjaa koolist veel niipalju, et kuna lennukid lendavad kohe üle kooli väga suure mürinaga, siis isegi klassis tuleb õppejõul paari sekundilisi mõttepause teha, sellel ajal kui lennuk üle maja lendab.
Niipalju koolist praegu aga üldisemat juttu ka natukene. Palju räägitakse meedias Portugali majanduse allakäigust.Ükspäev nägin metroos kuidas MASU on andnud löögi tööjõule. Nimelt kõndis umbes viiekümnendates aastates meesterahvas läbi metroorongi kandes endast kõrgemal umbes A4 suurust silti, millele olid kirjutatud tema isiklikud andmed nagu vanus, haridus ja eelnevad töökohad. Lõpus oli soov leida endale mingit tööd. Eestis ei ole ma veel näinud inimesi tänavapildis siltidega ringi käivat. Aga ehk peaksid? Natuke meenutas see meesterahvas videot, kus üritatakse facbooki lives teha :) Näiteks midagi sellist: http://www.youtube.com/watch?v=aDycZH0CA4I
Palun oma järgneva jutu pärast esiteks vabandust kõikidelt ilusatelt ja toredatelt jne Eesti naistelt aga siin olles on mul ikka tekkinud väga suur küsimus selle kohta, et kes mõtles välja lause: "Eestis on kõige ilusamad naised?" Siinsed naised ma ütleks on ikka väga ilusad. Nad on lühemat kasvu ja trimmis, tõmmu nahatooni ja ilusa väljanägemisega. Ei tea, kas oma meest ikka tasub siia üldse tuua ;) hihihi, väike nali :)

Viimane EILC kursuse nädal

Eneselegi märkamatult möödub nädal nädala järel ja seda blogi sisestust olen kirjutanud väikeste juppidena juba mitu nädalat. Vahepeal sai isegi veedetud nädalake Eestis, mis oli täis toredaid kohtumisi ja aiatöid J

Teen siiski viimasest portugali keele kursusel oldud nädalast väikese kokkuvõtte, et jagada muljeid, mida olen selle nädala jooksul kogunud.

Niisiis kolmandaks Lissabonis viibimise nädalaks, oli kael juba väsinud pea kõrgemal hoidmisest, selleks, et imetleda ilusaid kivinikerduste, värviliste plaatide ja mõnusate rõdudega vanalinnamaju. Mistõttu nüüd seikleb pilk juba rohkem kõnniteedel ja see, mis sealt vastu vaatab ei ole kohe kindlasti ilus vaatepilt. Tuleb olla ettevaatlik, et mõnele koerte tekitatud „miinile“ peale ei astu või mõnele muule prahile, mis linnatänavatel vedeleb. Prügihunnikud ja prügikotid on tihti kuskil tänavanurgas. Omamoodi vastuolulisi tundeid tekitab siinkohal asjaolu, et prügiautosid ja prügikonteinerite tühjendamist võib näha igalpool. Seda nii keset päeva näiteks ajal, kui sa oled just otsustanud pargis mõnusa uinaku teha tulevad nad suure kolinaga kohale või nädalavahetusete õhtul sõidavad kitsal vanalinna peotänaval läbi inimmassi ja tühjendavad tänava ääres seisvaid prügikonteinereid. Päevasel ajal vanalinna peotänavatel käies on näha, kuidas kivide vahed on täis klaasikilde ning kokteilidest välja kukkunud laimilõike (see on märk sellest, et pimeduse saabudes hakkab seal vilgas elu).

Lisaks prügile on veel üks ebameeldivus, millest ma vist siiamaani ei ole rääkinud. Tänavatel kõndides (eriti väiksematel) on väga tihti tunda õhus levivat uriini haisu. Üldse tundub, et siin on kombeks meesterahvastel väljutada inimkeha vedelikke igal pool, kus tuju tuleb. Ilmselt pärineb see asjaolust, et sooja kliima tõttu tarbitakse väga palju vedelikke (vesi/õlu/vein jne). Üks norra tüdruk oli sellest tõeliselt shokeeritud, kui nägi meest pargis ennast kergendamas. Huvitav, kas neile endale meeldib selle haisu sees elada? Tuleb kohalikelt välja uurida.

Lissabonis ja ümber kaudsetes linnades toimub suvekuudel väga palju väliüritusi, millest paljud on tasuta. Kõigile kindlasti ei jõua ning seetõttu oleme enda ühikaseltskonnaga käinud nendel, mis on meie elamiskohale lähemal. Näiteks üksõhtu istusime Belemis asuvas ilusas pargis, mis on kohe jõe ääres ja nautisime kohalikku Jazz muusikat. Väike vein on siinkohal alati väga sobilik J Ahjaa, leidsin nüüd ka need alla 1 EUR veinid ülesse, proovida neid veel ei ole julgunud. Minu miinimum on siiani olnud 1,29 EUR. Maitses täitsa hästi. Kõigepealt tuleb ikka proovida, neid odavaid ja mitte kõige kvaliteetsemaid, et pärast kui head kraami saan oskan seda hinnata ;)

Kolmapäeval (24/08) käisime enda viimasel kultuurimatkal. Tegemist oli põneva flora ja fauna avastamise jalgsimatkaga läbi Lissaboni. Kogu tee pikkuseks oli 14 km. Siiski pean tunnistama, et esialgu sellisele matkale minek ei olnud mulle väga meelt mööda. Reklaamiti seda, kui lindude ja taimede vaatluse retke, mis toimub portugali keeles, ning millest ma loomulikult midagi aru ei saa. Pool meie keelekursuse grupist otsustas sellel ka mitte osaleda. Turunduse magistrandina võin öelda, et mõnusale matkale tehti vilets reklaam J Lõpptulemusena jäin ma aga väga rahule selle päevase jalutuskäiguga. Alguses viis tee meid mööda jõe ääres asuvaid maalilisi vaateid, seejärel seiklesime läbi linna kitsaste tänavate, mida ääristasid huvitavad majad ja väikesed pargid. Edasi suundusime „metsa“. Eesti mõistes oli seda küll natukene keeruline metsaks nimetada aga kui arvestada asjaolu, et see oli sinna kunagi lihtsalt istutatud, et tekiks linnapildis rohkem rohelust ja inimestel oleks võimalus seal käia, siis oli see igati väärt ettevõtmine ja puid oli päris palju.

Eestis olles ma paljudele enda kinos käimise „elamusest“ juba rääkisin aga hea on see ka siia üles täheldada. Nimelt võtsime kokku enda seltskonna ning läksime vaatama filmi „Horrible Bosses“. Film oli ootamatult põnev, kuna ma olin selle treilerit näinud, mis mulle kohe üldse ei meeldinud, kuid nüüd võin seda vabalt soovitada pühapäevaseks meelelahutuseks. Ühel nendest põnevatest hetkedest läks järsku kogu ekraan mustaks ja saalis pandi tuled põlema. Meie seltskond oli kõik väga üllatunud, mis siis nüüd??? Ekraanile ilmus kiri: „7min“ Sellest saab järeldada ainult ühte, tegemist on pissi/joogi/suitsu/... pausiga. Tundus uskumatu aga tõsi!

Ühistranspordi liikuls on siin tõesti hea, ei ole mingit probleemi liigelda bussi, trammi, metrooga. Sul on üks elektrooniline kaart ja seda saab kasutada igal pool. Seda on lihtne laadida ning kasutada. Ma ei jõua ära oodata millal sellised süsteemid ükskord Eestisse jõuavad. Samuti ühistranspordi kasutamise kultuur, et sõidukisse sisenetakse esimesest uksest ning väljutakse ülejäänud ustest. Ühtegi haisvat kodutut ei ole ma samuti veel ühistranspordis näinud, nemad elutsevad siiski ainult kesklinna tänavatel.