Päevad lendavad :)

Endalegi üllatuseks on jälle möödunud kolm nädalat minu viimasest postitusest. Aeg lendab siin kiiresti, kuna päeva aeg on kool või rand ja õhtul suures hulgas sotsiaalseid tegevusi. Päevane temperatuur on jätkuvalt +30 C ringis kuigi on tunda juba jahenemise märke. Tuul on muutunud külmemaks ning õhtud jahedamaks. Aga nuriseda ei ole millegi üle. Räägitakse, et järgmistel nädalatel hakkab temperatuur allapoole vajuma ja siis on sooja kuni +25C. Nagu Eesti suvi :) Hetkel veel hirmuäratavat siinset talve karta ei oska. Lund neil siin ei ole. Talvel peaks sadama vihma ja puhuma tugev külm tuul. Oma siinset riidekappi revideerides märkasin, et see koosneb ainult suveriietest. Njah see ei ole just hea uudis minu rahakotile aga sügis/talveriiete shoppamisega peaks naiselik pool saama rahuldatud. Suuri kaubanduskeskuseid on siin mitmeid. Meie põhiliselt külastame Colombot. Sinna poodlema minnes võib vabalt terve päeva ära kulutada. Siiamaani õnneks oleme väiksema ajaga hakkma saanud. Kogu kompleksi lisaks poodidele kuulub veel kino ja suur restoranide ala, kus leiab väga palju erinevaid toite igale maitsele. Kohe selle kõrval asub Lissaboni suurim jalgpallistaadion. Siinsed inimesed on jalgpalli järele lausa hullud. Vaadatakse kõiki mänge ja elatakse nendele kaasa. Kõige suurema toetuskonnaga meeskond on Benefica. Jalgpalli vaatavad kõik olenemata vanusest ja soost. Tegelikult on ju hea, et kaubanduskeskus ja jalgpall on kõrvuti, sest need naised, kes spordist ei hooli saavad samal ajal muud moodi enda meelt lahutada. Ma ise ei tea küll jalgpallist eriti midagi aga ühel suuremal mängul loodan ikka siin oldud aja jooksul ära käia.

Lissabonis on olemas ka härjavõitluse areen. Portugali ja Hispaania härjavõitluste vahe on selles, et Hispaanias tapetakse härg areenil aga Portugalis kasutatakse sama härga mitmeid kordi ja kunagi ei tapeta teda areenil vaid selleks ette nähtud kohas. Mulle on alati sellist sorti meelelahutus veidike võigas ja õõvastust tekitav tundunud, kuid siin olles hakkasin juba mõtlema, et võiks seda siiski vaatama minna. Kahjuks/õnneks jäi see mõtteks, kuna etendust käis vaatamas üks seltskond koolist ja nende pärastised muljed ei olnud kõige paremad. Kõigepealt tuli läbi minna loomapiinamise vastu protesteerivate inimeste hulgast, kellel olid kaasas võikad pildid haavadest, mis härgadele areenil tekitatakse odadega. Samasse kohta lüüakse odad mitmete etenduste jooksul. Üks tüdruk oli poole pealt areenilt lahkunud, kuna ta ei suutnud vaadata. Teised pidasid vapralt vastu, kuid siiski oli neil kõigil üks küsimus. Mis on sellises meelelahutuses lõbusat? Pärast selliseid jutte olen ma jõudnud siiski arusaamisele, et härjavõitluse vaatamiseks ei ole ma veel valmis.

Musitamine, musitamine, musitamine. Ühele või kahele põsele? Koos kallistusega või ilma? Suurelt ja märjalt või põsest kaugemalt. Need on küsimused, mis kerkivad üles rahvusvahelises seltskonnas, kus igal kultuuril on oma arusaam inimeste tervitamisest. Põhja-ja ida euroopa kultuuriruumis ollakse võõrastega pigem vaos  hoitum ning lähedasi tuttavaid kallistatakse. Musitamine jääb siiski perekonnaringi. Tundub täiesti normaalne eksole? Portugalis musitatakse mõlemale põsele kõiki inimesi, kellega kohtutakse. Alguses tundus see imelik ja natuke isegi vastumeelne, kuid nüüd on selle kombe omaks võtnud ka erasmuse tudengid ja omavahel tervitatakse ikka kergete põsemusidega. Seda nii poiste kui tüdrukute ringis. Kuigi tundub, et noormehed, kelle kuultuuri põsemusid ei kuulu naudivad seda siin igati :)

05.10.2011oli Portugali Vabariigi aastapäev. Selle puhul kooli ei toimunud ning suletud olid ametiasutused ning väiksemad poed. Meile oli kooli poolt selleks päevaks planeeritud rattamatk algusega Cascai linnast. Tegemist on 40 min rongisõidu kaugusel asuva väikese sadamalinnakesega, mille lähedal on mitu ilusat randa. Selleks aga, et sõita linnast välja ja näha maalilist rannikuäärt tuleb ette võtta 7 km jalgrattamatk. Turistid saavad jalgrattaid Cascaist tasuta rentida iga päev, kuid seal kehtib loogika, kes ees see mees või siis see saab ratta :) Kuna meie grupp oli 18 liikmeline, siis kohe kindlasti ei oleks me saanud lihtsalt kohale minnes kõiki rattaid, seega tundus kooli poolne organiseerimine ja lubadus tagada meile rattad igati hea plaanina. Loomulikult ei läinud kõik nii ilusti nagu tundus. Rattalaenutusse kohale jõudes, selgus et neil ei ole enam ühtegi vaba jalgratast ning nemad ei tea meie grupi broneeringust mitte midagi ja üldse ei olegi võimalik ette broneerida jalgrattaid. Saime jälle kultuurilise kogemuse võrra rikkamaks. Kuidas lubadused ja kokkulepped ei anna väga tihti siin mingeid tulemusi. Me ei lasknud aga pead norgu ja otsustasime hoopis ilusa rannapäeva kasuks. Kuna suuremad liivarannad olid sealkandis juba nähtud, siis seadsime enda sammud uute põnevate kohtade otsingutele. Leidsime väga väikese liivaranna suurte kivide vahel, kus vesi oli väikeses lahesopis ning täiesti selge. 

Tänu suurte lainete puudumisele sai seal mõnusalt ujuda ja ookeanipõhjast mõningaid teokarpe korjata. Algselt tundus vesi küll natuke jaheda võitu, kuid kuna päev oli kuum siis oli vees käik mõnus jahutus. Suurte kivide vahel võis näha krabisid ning kuna mõned krabid olid ka vees siis tuli seal hoolikalt kõndida, et mitte neile peale astuda :) 

Kuna tegemist oli vabariigi aastapäevaga, siis see oli ainus päev aastas kui sai minna jalutuskäigule presidendilossi. Olime küll enda "jalgratta matkast" väsinud, kuid otsustasime siiski võimalust kasutada. Loss ise ei tundunud väga suur, kuid seda ümbritsev aed oli täiesti erinev Eestiga võrreldes. Lilli eriti ei olnud, kuid lossi esist kaunistas madalaks pügatud põõsaste muster, mille vahel olid erinevad kujud ja nikerdustega purskkaevud. 

Lossi siseaias oli samuti palju erinevaid kivist ehitisi ja kunstigaleriisid ning loomulikult mitmed imeilusad purskkaevud. Samuti mängis lossiaias ansambel, mis muutis sealse õhkkonna veelgi nauditavamaks. Loss seest ei tundunud väga suur. Ruumid olid pigem keskmise suurusega kui hiiglaslikud, kuid ei puudunud sealt ilusad lühtrid ning mööblid ja muud esemed, mida kaunistasid rohked nikerdused ja kullatud detailid. 

Õhtu lõpetuseks üks ahjusoe Pasteis de Belem. Mmmmm... :)