Teate neid mõnusaid nädalavahetuse hommikuid kui aknast välja vaadates särab sinises taevas suur kollane päike ja akna avades vuhiseb sisse mõnusat kevadelõhnalist õhku. Mõnus eksole? Kuigi kalenderi näitab novembri lõppu ja märke hilissügisest on Lissabonis seda raske tajuda. Laupäeval otsustasin sellist imelist ilma ära kasutada ja linnas ringi jalutada. Esimene sihtpunkt oli Alfama vanakraami turg. See koht peaks olema kohustusliku külastuse nimekirjas igal kodusisustajal. Sealt võib leida tõesti kõike. Pean tunnistama, et kellegi teise vanade asjade omandamine ei ole mulle kunagi väga huvi pakkunud, eriti mis puudutab mööblit aga seal päikesesäras jäid silma ühed söögitoolid, mis ma oleksin endale hea meelega soetanud aga kohvrisse nad ei mahu, kahjuks!
Lisaks on seal lademetes väikeseid ja suuri, vanu ja uusi vidinaid, püksinööbist ja pesuseebist kuni kes teab milleni. Vanade asjade kõrval müüdi ka uusi ehteid, jalatseid, nimeta ainult. Nagu turul ikka käib kauplemine ainult sularahas, mida mul kaasas ei olnud ning seetõttu liikusin edasi tühjade kätega. Pealegi,olin sinna läinud ainult maad uurima, et mida sellisel turul pakutakse ning kas tasub tagasi minna. Kindlasti tasub!
Edasi viis minu tee läbi Alfama Baixasse, mööda oma eelmisest elukohast. Ülesse mäkke ja olingi kohal. Bairro Alto üks paljudest vaateplatvormidest, kus turistid ja kohalikud naudivad hingematvaid vaateid ning kust ma lootsin leida Ukraina kunstniku, kellega ma olin sõlminud Vana Tallinna diili juba palju aega tagasi. Otsimis vaeva ei olnud, kuna nägin teda juba kaugelt. Maalis seal enda tavapärases kohas. Minu õnneks tundis ta mu koheselt ära ja tervitas eesti keeles. Meie "tehing" oli tal samuti meeles. Ühe Vana Tallinna vastu sai vahetatud kolm suurepärast vaadet Lissabonist (akvarellid).
Õhtuks olin kutsutud tänupüha õhtusöögile, tegemist on väga olulise pühaga Ameerikas. Aeg, kus mõeldakse kõige selle üle, mille eest ollakse tänulikud. Võõrustajateks oli paar New Yorgist, kes on oma elu Lissabonis sisse seadnud ja plaanivad siia mõneks aastaks jääda. Gliff teeb siin oma doktorikraadi ning Graciela on inglise keele õpetaja samas ülikoolis, kus mina õpin. Seltskond oli kirju ning selleks, et tüüpilist tutvustusringi erilisemaks teha, pidi igaüks endast rääkima oma emakeeles. Ühe laua taha olid kogunenud inimesed igast maailma nurgast: prantslased, norrakad, ameeriklased, soomlased, kanadalased jne jne. Lisaks rahvuslikule erinevusele olid inimesed ka väga erineva vanuse ja maailmavaatega. Mina sattusid äärmiselt mitmekesiste inimeste keskele- ühel küljel prantslasest keskealine naine, kelle lapsed on juba suured ning seetõttu naudib ta elu ringi reisides. Lissabonis on ta tagasi kunagiste mälestuste jahil, kuid juba järgmisel päeval pidi ta tee viima Sevillasse, kus tal on plaanis veeta järgmised kolm kuud suve ootuses. Teisel käel istus nooremapoolne portugallanna, kes õpib Lissabonis sotsioloogiat ja on pealinnas elanud ainult mõned aastad, kuid enam siit ära minna ei tahaks. Üle laua istus neljakümnendates aastates gay paar, kes otsustasid jätta elu New Yorgis ning kolida Euroopasse. Mitmete asjade kokkulangemisel elavad nad teist aastat juba Lissabonis. Üks nendest oli vabakutseline kunstnik ning novelli kirjutada, teise amet jäi kahkjuks teadmata. Värvikaid tegelasi oli õhtusöögil küllaga ja mul oli siiralt hea meel viibida üritusel, mille korraldajateks ei olnud noorteorganisatsioonid vaid "kohalikud" inimesed.
Väike reklaam ka, kui Lissaboni satute ja odavat ning väga ilusat öömaja vajate siis jätke meelde nimi Equity Point Hostels Lisbon. Tänu õhtusöögile sain seal ringi vaadata ning see on tõesti suurepärane (Y).
