Päike paneb päevad särama...

Teate neid mõnusaid nädalavahetuse hommikuid kui aknast välja vaadates särab sinises taevas suur kollane päike ja akna avades vuhiseb sisse mõnusat kevadelõhnalist õhku. Mõnus eksole? Kuigi kalenderi näitab novembri lõppu ja märke hilissügisest on Lissabonis seda raske tajuda. Laupäeval otsustasin sellist imelist ilma ära kasutada ja linnas ringi jalutada. Esimene sihtpunkt oli Alfama vanakraami turg. See koht peaks olema kohustusliku külastuse nimekirjas igal kodusisustajal. Sealt võib leida tõesti kõike.  Pean tunnistama, et kellegi teise vanade asjade omandamine ei ole mulle kunagi väga huvi pakkunud, eriti mis puudutab mööblit aga seal päikesesäras jäid silma ühed söögitoolid, mis ma oleksin endale hea meelega soetanud aga kohvrisse nad ei mahu, kahjuks! 

Lisaks on seal lademetes väikeseid ja suuri, vanu ja uusi vidinaid, püksinööbist ja pesuseebist kuni kes teab milleni. Vanade asjade kõrval müüdi ka uusi ehteid, jalatseid, nimeta ainult. Nagu turul ikka käib kauplemine ainult sularahas, mida mul kaasas ei olnud ning seetõttu liikusin edasi tühjade kätega. Pealegi,olin sinna läinud ainult maad uurima, et mida sellisel turul pakutakse ning kas tasub tagasi minna. Kindlasti tasub!

Edasi viis minu tee läbi Alfama Baixasse, mööda oma eelmisest elukohast. Ülesse mäkke ja olingi kohal. Bairro Alto üks paljudest vaateplatvormidest, kus turistid ja kohalikud naudivad hingematvaid vaateid ning kust ma lootsin leida Ukraina kunstniku, kellega ma olin sõlminud Vana Tallinna diili juba palju aega tagasi. Otsimis vaeva ei olnud, kuna nägin teda juba kaugelt. Maalis seal enda tavapärases kohas. Minu õnneks tundis ta mu koheselt ära ja tervitas eesti keeles. Meie "tehing" oli tal samuti meeles. Ühe   Vana Tallinna vastu sai vahetatud kolm suurepärast vaadet Lissabonist (akvarellid). 

Õhtuks olin kutsutud tänupüha õhtusöögile, tegemist on väga olulise pühaga Ameerikas. Aeg, kus mõeldakse kõige selle üle, mille eest ollakse tänulikud. Võõrustajateks oli paar New Yorgist, kes on oma elu Lissabonis sisse seadnud ja plaanivad siia mõneks aastaks jääda. Gliff teeb siin oma doktorikraadi ning Graciela on inglise keele õpetaja samas ülikoolis, kus mina õpin. Seltskond oli kirju ning selleks, et tüüpilist tutvustusringi erilisemaks teha, pidi igaüks endast rääkima oma emakeeles. Ühe laua taha olid kogunenud inimesed igast maailma nurgast: prantslased, norrakad, ameeriklased, soomlased, kanadalased jne jne. Lisaks rahvuslikule erinevusele olid inimesed ka väga erineva vanuse ja maailmavaatega. Mina sattusid äärmiselt mitmekesiste inimeste keskele- ühel küljel prantslasest keskealine naine, kelle lapsed on juba suured ning seetõttu naudib ta elu ringi reisides. Lissabonis on ta tagasi kunagiste mälestuste jahil, kuid juba järgmisel päeval pidi ta tee viima Sevillasse, kus tal on plaanis veeta järgmised kolm kuud suve ootuses. Teisel käel istus nooremapoolne portugallanna, kes õpib Lissabonis sotsioloogiat ja on pealinnas elanud ainult mõned aastad, kuid enam siit ära minna ei tahaks. Üle laua istus neljakümnendates aastates gay paar, kes otsustasid jätta elu New Yorgis ning kolida Euroopasse. Mitmete asjade kokkulangemisel elavad nad teist aastat juba Lissabonis. Üks nendest oli vabakutseline kunstnik ning novelli kirjutada, teise amet jäi kahkjuks teadmata. Värvikaid tegelasi oli õhtusöögil küllaga ja mul oli siiralt hea meel viibida üritusel, mille korraldajateks ei olnud noorteorganisatsioonid vaid "kohalikud" inimesed.

Väike reklaam ka, kui Lissaboni satute ja odavat ning väga ilusat öömaja vajate siis jätke meelde nimi Equity Point Hostels Lisbon. Tänu õhtusöögile sain seal ringi vaadata ning see on tõesti suurepärane (Y).

Tänu uutele sõpradele, kelle olen siin leidnud, lahenes minu "kodutu" olemise probleem küllaltki kiiresti :) Nimelt oli sõpradel vaba külalistetuba, kuhu ma alguses plaanisin jääda ainult kuni uue koha leidmiseni aga arutluste käigus selgus, et nad seda tuba nagunii ei kasuta ja ma võin selle soovi korral endale saada :) Mõeldud tehtud! Kuna mu asjad olid kõik juba selles korteris siis ei olnud enam mingit muret. Nüüd elan siis koos ühe noormehega norrast ja kahe tüdrukuga (prantslane ja eesti venelane, kes õpib austrias :) ). Kõik on väga toredad ja kuna ma kahte esimest (norrakas ja prantslane) tunnen juba augustis toimunud keelekursuse ajast, siis ei ole mingit kohanemiseprobleemi ka. Korter on ilus, puhas ja avar ning asub Alfama piirkonnas. Mõned metroopeatused kaugemal, kus ma enne elasin aga sellest ei ole midagi. Metrood ja bussid sõidavad siin kogu aeg :) Kui nad just ei streigi. Nagu näiteks eile, kui Lissabonis toimus ühistranspordi sõidukite streik. Õnneks oli metroo streik selleks ajaks, kui mina kooli läksin, juba peaaegu lõppenud. Pidin metroojaama ukse taga ainult 10 min ootama. Eelnevalt oli sinna juba kogunenud suur hulk inimesi ja neid tuli järjest juurde, lõpuks kui mass metrooni jõudis oli see paksult rahvast täis.

Muutused...

Puhkus on läbi! :) Tegelikult oleme siinsete sõpradega arutanud, et alguses oli kõigil tunne, et ollakse pigem puhkusel kui õppimas ja seda mitte selle pärast, et ei oleks koolitöid (neid on siin ikka tunduvalt rohkem kui Eestis) vaid selline keskkonna vahetus mõjus laastavalt pigem paljude rahakottidele. Alguses käidi iga päev restoranides söömas ja kogu aeg osteti ninni nänni, nüüd on paljud juba kohanenud ja pigem vaadatakse milliseid reise või pidusid endale saadakse lubada.  

Igavuse üle Lissabonis kurta ei saa, kui kultuuriüritustes mõtlesin pausi teha, siis näitab ilmataat kohe oma võimu ja ei lase mul mitte rahulikult olla. Nimelt on ka siia sügis koos vihmasadudega jõudnud. Kuigi oktoobri viimasel päeval käisime veel rannas päevitamas ja kohe kui päike jälle välja tuleb siis käime novembri kuu sees ka ikka veel rannas ära :) 

Vihmade tõttu tuli minu kahjuks välja asjaolu, et tuba mida ma rentisin hakkas läbi sadama ja kohe nii hullusti, et voodi (või õigemini küll madrats) tuli tõsta seina äärde, muidu oleks see märjaks saanud. Nii ma siis olen siin peaaegu kodutu. Õnneks on olemas palju toredaid inimesi, kes olid lahkesti nõus mind majutama. Arvasin, et uue toa leidmine ei ole konti murdev tegevus aga võta näpust. Olen viimase kolme päeva jooksul käinud vaatamas viite erinevat tuba ja mitte midagi. Eilne täpp I peal oli, kui mulle näidati ühte tuba, kus oli sees lastevoodi. Teate selline, millel kahel pool on nagu ralliauto rattad. Ma suutsin ennast õnneks tagasi hoida, et mitte kohe naerma puhkeda selle peale :) 

Üks huvitav tähelepanek veel Lissaboni kortermajade kohta. Nimelt, kui meie oleme üldiselt harjud, et igal korteril on number, siis siin on küll igal korteril number, kuid lisaks veel tähtede kombinatsioon. Näiteks 1ESQ või 4DIR. Number näitab korrust ning tähekombinatsioon seda, kas korter asub paremal või vasakul pool (esquerda = vasak; direita = parem). Kuna inimesed siin on hästi perekesksed ja elatakse suurtes korterites koos siis mahubki igale korrusele ainult kaks nelja ja jne toaga korterit.

Oktoobri viimasel nädala rõõmustasid mind esimesed külalised Eestist kaasas suur hunnik Kalevi maiustusi ning muud head ja paremat :) Neil küll õnnestus maandumiseks saada "kõige parem" lennuilm aga õnneks olid nad vaprad.  Nüüd tuli mul siis asuda linnagiidi rolli :) Järgneva kolme päeva jooksul tutvusime paljude põnevate kohtadega, mida pakub Lissabon ning selle ümbrus. Oma üllatuseks me jõudsime isegi rohkem näha, kui olin ette planeerinud. Igal juhul tänud külalistele ja muljeid Portugalist peab nende käest küsima :)

Siin on väike fotomeenutus meie külas käigust Sintra linna.

Päevad lendavad :)

Endalegi üllatuseks on jälle möödunud kolm nädalat minu viimasest postitusest. Aeg lendab siin kiiresti, kuna päeva aeg on kool või rand ja õhtul suures hulgas sotsiaalseid tegevusi. Päevane temperatuur on jätkuvalt +30 C ringis kuigi on tunda juba jahenemise märke. Tuul on muutunud külmemaks ning õhtud jahedamaks. Aga nuriseda ei ole millegi üle. Räägitakse, et järgmistel nädalatel hakkab temperatuur allapoole vajuma ja siis on sooja kuni +25C. Nagu Eesti suvi :) Hetkel veel hirmuäratavat siinset talve karta ei oska. Lund neil siin ei ole. Talvel peaks sadama vihma ja puhuma tugev külm tuul. Oma siinset riidekappi revideerides märkasin, et see koosneb ainult suveriietest. Njah see ei ole just hea uudis minu rahakotile aga sügis/talveriiete shoppamisega peaks naiselik pool saama rahuldatud. Suuri kaubanduskeskuseid on siin mitmeid. Meie põhiliselt külastame Colombot. Sinna poodlema minnes võib vabalt terve päeva ära kulutada. Siiamaani õnneks oleme väiksema ajaga hakkma saanud. Kogu kompleksi lisaks poodidele kuulub veel kino ja suur restoranide ala, kus leiab väga palju erinevaid toite igale maitsele. Kohe selle kõrval asub Lissaboni suurim jalgpallistaadion. Siinsed inimesed on jalgpalli järele lausa hullud. Vaadatakse kõiki mänge ja elatakse nendele kaasa. Kõige suurema toetuskonnaga meeskond on Benefica. Jalgpalli vaatavad kõik olenemata vanusest ja soost. Tegelikult on ju hea, et kaubanduskeskus ja jalgpall on kõrvuti, sest need naised, kes spordist ei hooli saavad samal ajal muud moodi enda meelt lahutada. Ma ise ei tea küll jalgpallist eriti midagi aga ühel suuremal mängul loodan ikka siin oldud aja jooksul ära käia.

Lissabonis on olemas ka härjavõitluse areen. Portugali ja Hispaania härjavõitluste vahe on selles, et Hispaanias tapetakse härg areenil aga Portugalis kasutatakse sama härga mitmeid kordi ja kunagi ei tapeta teda areenil vaid selleks ette nähtud kohas. Mulle on alati sellist sorti meelelahutus veidike võigas ja õõvastust tekitav tundunud, kuid siin olles hakkasin juba mõtlema, et võiks seda siiski vaatama minna. Kahjuks/õnneks jäi see mõtteks, kuna etendust käis vaatamas üks seltskond koolist ja nende pärastised muljed ei olnud kõige paremad. Kõigepealt tuli läbi minna loomapiinamise vastu protesteerivate inimeste hulgast, kellel olid kaasas võikad pildid haavadest, mis härgadele areenil tekitatakse odadega. Samasse kohta lüüakse odad mitmete etenduste jooksul. Üks tüdruk oli poole pealt areenilt lahkunud, kuna ta ei suutnud vaadata. Teised pidasid vapralt vastu, kuid siiski oli neil kõigil üks küsimus. Mis on sellises meelelahutuses lõbusat? Pärast selliseid jutte olen ma jõudnud siiski arusaamisele, et härjavõitluse vaatamiseks ei ole ma veel valmis.

Musitamine, musitamine, musitamine. Ühele või kahele põsele? Koos kallistusega või ilma? Suurelt ja märjalt või põsest kaugemalt. Need on küsimused, mis kerkivad üles rahvusvahelises seltskonnas, kus igal kultuuril on oma arusaam inimeste tervitamisest. Põhja-ja ida euroopa kultuuriruumis ollakse võõrastega pigem vaos  hoitum ning lähedasi tuttavaid kallistatakse. Musitamine jääb siiski perekonnaringi. Tundub täiesti normaalne eksole? Portugalis musitatakse mõlemale põsele kõiki inimesi, kellega kohtutakse. Alguses tundus see imelik ja natuke isegi vastumeelne, kuid nüüd on selle kombe omaks võtnud ka erasmuse tudengid ja omavahel tervitatakse ikka kergete põsemusidega. Seda nii poiste kui tüdrukute ringis. Kuigi tundub, et noormehed, kelle kuultuuri põsemusid ei kuulu naudivad seda siin igati :)

05.10.2011oli Portugali Vabariigi aastapäev. Selle puhul kooli ei toimunud ning suletud olid ametiasutused ning väiksemad poed. Meile oli kooli poolt selleks päevaks planeeritud rattamatk algusega Cascai linnast. Tegemist on 40 min rongisõidu kaugusel asuva väikese sadamalinnakesega, mille lähedal on mitu ilusat randa. Selleks aga, et sõita linnast välja ja näha maalilist rannikuäärt tuleb ette võtta 7 km jalgrattamatk. Turistid saavad jalgrattaid Cascaist tasuta rentida iga päev, kuid seal kehtib loogika, kes ees see mees või siis see saab ratta :) Kuna meie grupp oli 18 liikmeline, siis kohe kindlasti ei oleks me saanud lihtsalt kohale minnes kõiki rattaid, seega tundus kooli poolne organiseerimine ja lubadus tagada meile rattad igati hea plaanina. Loomulikult ei läinud kõik nii ilusti nagu tundus. Rattalaenutusse kohale jõudes, selgus et neil ei ole enam ühtegi vaba jalgratast ning nemad ei tea meie grupi broneeringust mitte midagi ja üldse ei olegi võimalik ette broneerida jalgrattaid. Saime jälle kultuurilise kogemuse võrra rikkamaks. Kuidas lubadused ja kokkulepped ei anna väga tihti siin mingeid tulemusi. Me ei lasknud aga pead norgu ja otsustasime hoopis ilusa rannapäeva kasuks. Kuna suuremad liivarannad olid sealkandis juba nähtud, siis seadsime enda sammud uute põnevate kohtade otsingutele. Leidsime väga väikese liivaranna suurte kivide vahel, kus vesi oli väikeses lahesopis ning täiesti selge. 

Tänu suurte lainete puudumisele sai seal mõnusalt ujuda ja ookeanipõhjast mõningaid teokarpe korjata. Algselt tundus vesi küll natuke jaheda võitu, kuid kuna päev oli kuum siis oli vees käik mõnus jahutus. Suurte kivide vahel võis näha krabisid ning kuna mõned krabid olid ka vees siis tuli seal hoolikalt kõndida, et mitte neile peale astuda :) 

Kuna tegemist oli vabariigi aastapäevaga, siis see oli ainus päev aastas kui sai minna jalutuskäigule presidendilossi. Olime küll enda "jalgratta matkast" väsinud, kuid otsustasime siiski võimalust kasutada. Loss ise ei tundunud väga suur, kuid seda ümbritsev aed oli täiesti erinev Eestiga võrreldes. Lilli eriti ei olnud, kuid lossi esist kaunistas madalaks pügatud põõsaste muster, mille vahel olid erinevad kujud ja nikerdustega purskkaevud. 

Lossi siseaias oli samuti palju erinevaid kivist ehitisi ja kunstigaleriisid ning loomulikult mitmed imeilusad purskkaevud. Samuti mängis lossiaias ansambel, mis muutis sealse õhkkonna veelgi nauditavamaks. Loss seest ei tundunud väga suur. Ruumid olid pigem keskmise suurusega kui hiiglaslikud, kuid ei puudunud sealt ilusad lühtrid ning mööblid ja muud esemed, mida kaunistasid rohked nikerdused ja kullatud detailid. 

Õhtu lõpetuseks üks ahjusoe Pasteis de Belem. Mmmmm... :)

Porto :)

Nädalavahetuseks otsisime võimalust sõita Lissabonist välja. Mõeldud tehtud ning reede õhtul ruttasime koos Norra tüdruku Anne-Mariga Lissabon-Porto rongile. Sõidu pikkuseks on umbes 3 tundi. Rong on mugav ja kiire (asulast väljaspool sõidab 220 km/h). Igavuse peletamiseks saad vaadata televiisorit, seda isegi turistiklassis. Ainukeseks miinuseks võrreldes Eesti rongidega on see, et rongis puudub WiFi, kuid kuna me olime kahekesi siis ei olnud igavuse kartuseks põhjust. Seda meil ei tulnud kogu tee ka kordagi tunda. Nimelt istusid meie vastu üks umbes 50.ndates meesterahvas Pedro ja tema sõbra poeg, kes olid samuti teel Portosse. Nii kui rong liikuma hakkas alustas Pedro meiega vestlust, esmalt uurides taustainfot meie kohta ning seejärel terve tee rääkides, kui ilus on Porto ja kuhu me peaksime sööma minema, mida sööma, milliseid kohti külastama jne. Ta oli väga sõbralik ja head inglise keelt kõnelev meesterahvas, kes omas majandusharidust, kuid öösiti käis kitarri mängimas.
Reisi lõppedes oli Anne-Mari märkmik täis jooniseid ja abistavaid märksõnu, mis pidid meil aitama nädalavahetuse Portos vahvalt mööda saata.  

Saabusime Portosse õhtul kell 21:00. Meid ootas rongijaamas keelekursuselt saadud rootslasest sõbranna Ulrika, kelle juurde seadsime ennast järgnevateks öödeks sisse. Öine vaade tema korteri ukselt, mis ühtlasi oli ka rõdu oli meeliülendav. Linnasära mõlemal pool jõekallast ja jõel tuledes paadid... lihtsalt imeilus. Õhtul veel kiire pilk öisele linnale, klaasike punast veini ja mõnus tüdrukuteseltskond oli heaks punktiks reedele ja lubas vahvat nädalavahetust.

Olime kokku leppinud, et alustame enda hommikut laupäeval küllaltki vara. Mõeldud tehtud! Jalutasime kõigepealt niisama ringi - Porto on samuti künklik linn, ühest mäest üles, teisest alla, nagu Lissabon. Jälle saab kõvasti jalgadele trenni tehtud. Meie jalutuskäik viis mööda surnuaiast, mis oli niivõrd erinev põhja-euroopa kultuuriruumis olevatest, et me lihtsalt pidime sinna sisse astuma. Hauad olid peamiselt kaetud kividega, mida kaunistasid kujud või mälestustahvlid. Madalate kivihauaplatised vahel olid väiksemad ja suuremad kivist majad, uhkete tornidega ja nikerdustega. Paljudel sellistest majadest olid klaasuksed, mis lubas sisse piiluda. Vaatepilt oli mõneti üllatav ja masendav, kuna seal oli näha riiulitele paigutatud kirstud. Tegemist oli perekondade pühapaikadega. Igas majas oli mitmeid kirste. Sees olid pildid ja mälestustahvlid inimeste nimede ja daatumitega. Paljud nendest olid surnud juba 19. sajandil või 20. sajandi alguses. 

Mind paneb imestama ja samas ka huvituma, kuidas näiteks kirstud nii kaua säilivad või kas surnuid siis vahepeal „maetakse ümber“? Kui ma leian mõne kohaliku, kes oskab sellest lähemalt rääkida, siis kindlasti uurin. Surnuaiad on alati väga suured kultuuride erinevuse peegeldajad, mistõttu nendes käimine on huvitav aga samas ka kummaline. 

Edasi liikusime palju meeldivama kultuuri nautimise osa juurde. Nendeks olid portveinid. Porto vastaskaldal asub linn nimega Villa Nova de Gaia ja sealt võib leida palju erinevaid portveinikeldreid ning degusteerimiseks mõeldud kohti. Turistina linnas tuleb ära proovida ka turistidele mõeldud atraktsioonid. Mäekünkalt alla jõeäärde saab sõita köisraudteega. Sõit kestab umbes 5 min aga annab mõnusa ülevaate jõe mõlemale kaldale. Kaldaäär ise on aga maaliliselt ääristatud värviliste majade ja paatidega. Mõlemaid kaldaid ühendavad arvukad sillad, mida saab ületada nii jalgsi kui mootorsõidukitega.

Portveini vabrikuid on seal mitmeid, kuna meil kuhugi kiiret ei olnud siis otsustasime jalutada ja enamused nendest läbi käia. Osades kohtades antakse magusat portveini tasuta mõnes kohas peab maksma degusteerimistasu, mis jääb vahemikku 1-3 EUR. Proovisime väga erinevaid maitseid ja aastakäike. Maitselt olid nad väga head, kuid pärast mitmete veinide degusteerimist hakkas kogu magusus vastu lõpuks. See aga ei tähenda, et sinna uuesti minna ei võiks/tahaks. Lisaks sattusime ühte veinikeldrisse just õigel ajal, kuna seal oli algamas inglise keelne ekskursioon. Särav portugallanna juhtis meid läbi pikkade veinivaatidega ääristatud koridoride ja rääkis särtsakalt, kuidas korjatakse viinamarju, millised on erinevate portveinide valmistamise protsessid ja muud huvitavat. Lõppes see kõik ühe degusteerimise ringiga.

Õhtusöögiks sedasime sammud rongis tutvutud Pedro sõbra restorani poole. Pedro andis meile kaasa omaniku nime, keda küsida ning millist rooga tellida. Kahjuks soovitatud rooga sellel päeval menüüs ei olnud ja tuli asuda portugali keelsest menüüst midagi muud otsima. Leidsime kiirelt üles kalad. Ulrika ja Anne-Mari võtsid lõhe, kindel valik. Ma mõtlesin, et proovin pigem mingit muud kala. Ning otsustasin tellida turska (inglise k. codfish), vähemalt oma arust ma arvasin, et tellin seda. Kuid nemad mingi ime kombel said aru, et ma tahan seepiat (portugali k. chocos). Kõige pealt toodi teistele lõhed, need nägid päris head välja. Viimasena toodi minu toit. Ma olin selle üle ikka väga üllatunud, sest sellel olid „jalad“ (ei ole kõige parem pilt aga ehk näete midagi)

ja see ei näinud üldse hea söögi moodi välja. Siiski olin ma valmis toidule andma võimaluse mind üllatada ehk on ainult välimus petlik, kuid maitse siiski ei olnud kõige parem. Õnneks tuli kelner, kui päästeingel minu käest küsima, kuidas maitseb? Ma olin aus ja ütlesin, et ei maitse, mille peale toodi mullegi lõhe. Lõpp hea, kõik hea J

Viimane päev Portos algas Ulrika valmistatud hommikuste pannkookidega. Neid proovisin seekord erinevat moodi. Norralaste lemmik: Pannkook suhkru ja sidruniga. Rootslaste lemmik: Pannkook (pohla)moosiga (IKEA kaup) ja Lõuna-Aafrikast pärit retsept: Pannkook või suhkru ning kaneeliga. Viimane variant oli täitsa hea, kuid siiski eelistan ma pannkooki Eesti moosiga J

Mehed ja Vana Tallinn

Pärast minu sõnavõttu Portugali naiste kohta tuli mitmetelt tagasiside, et miks ma meestest ei räägi? Mehed on siin.. lühikesed. Tuleb tunnistada, et nad on ilusad, tõmmud ja tumedasilmsed ning oskavad enda eest hoolitseda ja mis veel parem neid on väga ilus vaadata tantsimas. Millised imelised puusaliigutused J Kuid kuna minu jaoks mehe tõmbenumber on pikkus siis ei ole veel selliseid wow efektiga mehi näinud. Teine põhjus võibolla on ka selles, et mul puudub vajadus meest otsida, nii et kõik vallalised sõbrannad, kes te külla tulete, ootan arvamust meeste kohta J

Minuga täiesti vastupidisel arvamusel on aga üks türgist pärit tüdruk, kellega ma olen viimasel ajal rohkem suhelnud. Tema arust ilusaid tüdrukuid siin ei leidu aga mehed lajatavad tema nunnumeetri kohe põhja. Kultuuride erinevus? Võibolla tõesti, sest türgis on enamus naisi samuti tõmmud ning ehk seepärast meeldivad neile pigem heledapäised inimesed, kes tunduvad eksootilisemad.

Lissabonis võib näha palju kunstnike, kes oma töid müüvad. Minu korteri üürileandja, eestist pärit naisterahvas Anne, kes on viimased kuus aastat portugalis elanud, tegeleb samuti Lissaboni vaadete maalimise ja nende müümisega. Tema kõrval konkurendina on aga ukrainast pärit vanemapoolne meesterahvas, kellega saime vene keeles kiiresti jutu peale. Esimese minuti jooksul selgus, et tema arust on maailma parimaid jooke Vana Tallinn J Järgmise minutiga oli meil tehtud juba kokkulepe, et mina muretsen talle Vana Tallinna ja tema annab mulle vastutasuks ühe maali. Tema teosed on tõeliselt ilusad, nii et tõotab tulla hea diil, kui ma selle Vana Tallinna kuidagi nüüd saaksin J

Esimene koolipäev :) ja natuke lisaks..

Eelmise nädala neljapäeval ja reedel tutvusin lõpuks oma siinse ülikooliga :)  Kooli nimi on ISCTE - Instituto Universitario de Lisboa. Kuna üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna siis kooli tutvustava video leiate siit: http://www.youtube.com/watch?v=sY_Rz6WhIGA . Mitmete eelmiste semestrite tudengite kohta on tehtud videoklipid MTV poolt ja neid on näidatud üle maailma, kas see semester ka midagi sellist tehakse. Eks me näe!
Põhilise välisõpilaste massi moodustavad sakslased ja poolakad. Nad hoiavad pigem enda rahvusest inimestega ühte gruppi. Huvitav soov on inimestel välisriigis õppides läbi käia oma riigist pärit õpilastega. Veri on paksem kui vesi või mis?
Väljast näeb ülikooli hoone välja nagu sellel ei olekski aknaid aga need on oskuslikult ära peidetud. Fotod selle kohta ilmuvad hiljem.
Olles harjunud juba siinse aeglase tempoga tundus uskumatu, kui kiiresti selles koolis asju aetakse :) Esimesel päeval mainiti kohe ära tõsiasi, et portugallased kipuvad hilinema aga see ei tähenda, et meie seda teha tohime ja koolis üldiselt käivad tunnid ikka kella järgi, mitte libiseva graafiku alusel. Seda oli hea kuulda! Kuigi pean tunnistama, et jäin ise täna esimesse tundi natuke hiljaks. Paha, paha aga no mis teha, eks te peate jaanuaris harjuma, et ma hakkan olema viimane, kes kohtumistele ilmub :D :D
Täna siis algasid lõpuks esimesed tunnid, ma olin väga põnevil ja ilmselt võib öelda, et ka ootusärevuses. Tahe lõpuks ometi midagi asjalikku õppida andis endast märku igas minu mõttes. Esimene tund- International Marketing. Õppejõud esmasel pilgul tundus igal juhul pädev ning teda oli lihtne jälgida ja mõnus kuulata. Lisaks nägi ta kompu välja ka! ;) Teist tundi andis, mitte enam nii ilusa väljanägemisega meesterahvas ja tund ise kestis ainult pool tundi. Ainest saime teada niipalju, et läbi Skype (tublid on need eestlased ikka!) hakkame tegema erinevaid grupitöid ja projekte koostöös ülikoolidega Brasiiliast ja USAst. Igal juhul on mida oodata!
Ahjaa koolist veel niipalju, et kuna lennukid lendavad kohe üle kooli väga suure mürinaga, siis isegi klassis tuleb õppejõul paari sekundilisi mõttepause teha, sellel ajal kui lennuk üle maja lendab.
Niipalju koolist praegu aga üldisemat juttu ka natukene. Palju räägitakse meedias Portugali majanduse allakäigust.Ükspäev nägin metroos kuidas MASU on andnud löögi tööjõule. Nimelt kõndis umbes viiekümnendates aastates meesterahvas läbi metroorongi kandes endast kõrgemal umbes A4 suurust silti, millele olid kirjutatud tema isiklikud andmed nagu vanus, haridus ja eelnevad töökohad. Lõpus oli soov leida endale mingit tööd. Eestis ei ole ma veel näinud inimesi tänavapildis siltidega ringi käivat. Aga ehk peaksid? Natuke meenutas see meesterahvas videot, kus üritatakse facbooki lives teha :) Näiteks midagi sellist: http://www.youtube.com/watch?v=aDycZH0CA4I
Palun oma järgneva jutu pärast esiteks vabandust kõikidelt ilusatelt ja toredatelt jne Eesti naistelt aga siin olles on mul ikka tekkinud väga suur küsimus selle kohta, et kes mõtles välja lause: "Eestis on kõige ilusamad naised?" Siinsed naised ma ütleks on ikka väga ilusad. Nad on lühemat kasvu ja trimmis, tõmmu nahatooni ja ilusa väljanägemisega. Ei tea, kas oma meest ikka tasub siia üldse tuua ;) hihihi, väike nali :)