Valmistume magama minema aga kuna tundub, et seda niipea ei juhtu, kuna sellel Itaalia tüdrukul on väga kõva häälega kõne pooleli ja ta on juba rääkinud ainult 1,5 h :) seega tundub, et läheb veel aega enne kui vaikus saabub. See annab mulle võimaluse teha ülevaadet tänasest päevast.
Bom dia! Meu nome e Kairit. Eu sou da Estonia. Como voce esta? Espero que todos estao bem.
Selline on tänase päeva keelekursuse tulemus. Põhjamaa inimesele on tegemist ikka väga keeruka keelega aga õpetaja on rahvuselt sakslane, kes väitis, et miski ei ole ületamatu. Ma usun teda! Kuigi pärast tundi tundus küll, et whaaaat? mitte midagi ei saa aru. Aga rõõmsal meelel homme edasi. Portugallaste jaoks pole keelelises mõttes Eestit väga olemas. Muude riikide rahvuste kohta eksisteerivad neil meessoost ja naissoost ja neutraalsed sõnavariandid, mida lauset koostades tuleb kasutada, kuid Eesti on lihtsalt Estonia igas vormis :) Iseenesest lahe (Y) peab vähem õppima!
Samuti jagunesime väikestesse gruppidesse, kus iga viie inimese peale on üks kohalik, kes aitab meid paberimajanduses ja muudes Lissaboni elu-olu puudutavates küsimustes. Minuga koos ühes grupis on rumeenlane, leedukas, soomlane ja türklane :) siuke huvitav seltskond aga kõige naljakam on meie "monitor" (ma ei tea, miks nad ennast nii nimetavad, aga tegemist on kohalikuga, kes meid peaks aitama). Tegemist on tüübiga, kes paberimajandust teha väga ei viitsi ja üldiselt näeb välja nagu igavene üliõpilane :) Kuigi ta väitis küll, et hakkab mingit kooli lõpetama. Tema põhi mure oli, et millal me juba saame baari uue õlle järgi minna! Siin on muideks õlle müük ülikooli kohvikus lubatud, minu kahjuks, et ma õlut ei joo :)
Täna saime tunda, kuidas siin mail asju aetakse ja kui kaua see kõik aega võtab. Pidime täitma ankeedi selleks, et saada transpordikaarti. Koos monitoriga täitsime seda kõigepealt tund aega siis valitses nende monitoride seas täielik segadus, kes kuhu läheb ja mida teeb. Ootasime veel ühe tunni. Selgitati välja, et fotot on vaja. Minul ja paljudel teistel passipilti kaasas ei olnud, seega suundusime ühte fotopoodi. Tegemist oli täielikult vana aegse fotopoega. Pildid seintel olid, kes teab mis aastast aga nägid välja nagu kunagise Siluetti kaanepildid. Fotosid tegev on oli ise samuti vähemalt 70 aastane. Ta sattus päris paanikasse kui nägi, et 20 inimest siseneb tema väikesesse poekesse. Nad ei ole siin harjunud tööd tegema. Selleks kõigeks kulus jällegi tund. Edasi suundusime kohta, kus võiks lõpuks selle kaardi ära teha, või vähemalt avalduse sisse anda. See tunnine või rohkem matk oli aga täiesti asjatu, kuna koolist oli antud üks vale paber kõigile kaasa ja nii ei saanud me enam midagi teha. Homme jälle! :)
No comments:
Post a Comment